PORTFOOLIO

Portfoolio sisu on reeglina seotud teatud parameetritega. Esmalt peaks see kirjeldama autorit, tema esteetilist maailmanägemust, erialaseid oskusi ja temale isiklikult olulist materjali. Kuid sisu sõltub ka palju maisematest nähtustest. Alustame projekti visuaalsest atraktiivsusest, sageli teeb disainer tehnilist tööd, kus kliendi elu muutub küll oluliselt premaks, kuid visualiseerida seda on pea võimatu. Me oleme siiski eelkõige probleemilahendajad. Teiseks oluliseks mõjutajaks on visuaalse materjali olemasolu, see nõuab väga professionaalset lähenemist, milleks sageli disaineril, kellel üks projekt ajab teist taga, ressursse ei jää. Siis veel kliendi privaatsus, kõik ei soovi avalikustada tulemusi, mis on nende isikuga seotud.

 

Alljärgnevalt on välja toodud projektid, mis vastavad eelpool kirjeldatud parameetritele: need eelkõige tähendavad minule midagi, olid visualiseeritavad ja professionaalide jäädvustatud ning on lubatud avalikustada.

 

RollyPolly

Lapsed armastavad mängida rollimänge, mäng on looming, seetõttu ka suureks saades me vahel mõtiskleme, et “mis tunne oleks...”. Siinkohal oli vastupandamatu soov teada saada, mis tunne on olla jonnipunn. Otsingud lõppesid tulemusega, kus igaüks võib järele proovida, kui mõnus on olla jonnipunn.

RollyPolly ei saanud algust praktilisest probleemist, vaid lapselikust uudishimust, ometigi on ta protsessi käigus lahendanud  mõnegi probleemi. Ta on kombinatsioon kiiktoolist, pöörd- toolist ja istekotist (fatboy). Tema eelised kiiktooli ees on, et ta kiigub 360  raadiuses ümber oma telje ja nii täidab ka pöörd- tooli funktsiooni. Näiteks kui keegi kõnetab sind selja tagant, pöörad sa ennast kerge liigutusega tema poole.

Tooli poolkerakujuline tugev kest on täidetud pehmete ja kohevate graanulitega, mis teeb RollyPollyst eriti tänuväärse pesa külma ilmaga. Tänu graanulitele sobib iste igasugusele kehakujule. Poolkera kest on valmistatud paadimaterjalist, seega ilmastikukindel ning sobib ka õue terrassile või murule.

Riietevahetuskabiinid Pärnu supelrannas

Läbi aegade kõige geniaalsem vorm antud funktsiooni jaoks on olnud neljakandiline tiguvorm. Üks konkursil esitatud ülesannetest oli luua laiekraan pind reklaamitootjale. Paigaldades kaks kabiini kõrvuti, hoidsime kokku ruumi, materjali ja saime ka laiekraanpinna.

Kuid mis rannas veel toimub? Analüüsides inimeste käitumismustreid ja keskkonda, tuli veel kaks orienteerumist hõlbustavat ideed. Kõigepealt nummerdasime ära kabiinid, nüüd on lihtne kohtumisi kokku leppida, teisi üles leida või remondimehele teada anda mis number kabiinis on nagi katki. Et kabiinide nähtavust parandada, on nende küljes pikad vardad ja pallid, mis valmistatud plastikust ja on seest tühjad nagu merepoid. Juhtus aga sedaviisi, et kabiinide tootmine anti kohalikule tootjale, kelle põhiline tootmismaterjal oli betoon. Ja nii need pallid täisbetoonist tulidki. Esimese suve lõpus olid vardad kõik pallide raskuse all maa suunas longus, järgmisel suvel olid paljad vardad püsti ja kolmandaks suveks oli kõik ära monteeritud. Siit moraal, ärge minge ilmtingimata arhitekti loomingut kritiseerima, protsessides on sageli tohutu "loovate isikute" ahel.

Pärnu rannakabiinide konkursi võidutöö kaasautorid:

Tõnis Vellama ja Johann-Aksel Tarbe

Eesti Energia elektrialajaam

Eesti Energia korraldas konkursi, et lahendada oma Tallinna enimrünnatud alajaamale grafitikindel fassaadilahendus. Objekt asub hiina saatkonna territooriumil, Kadriorus Narva mnt.-l. Objekti rünnati mitmeid kordi aastas, suvaliste tekstide ja kujunditega. Seadus näeb aga ette, et objekti omanik peab 10 päeva jooksul reostuse likvideerima. Nii grafiti pesu kui ülevärvimine on ülimalt ressursirohked tegevused. Seega otsustati otsida grafitikindlat lahendust. Pärast põhjalikku uurimist avastasin suurel hulgal nutikaid lahendusi, kus hoonete fassaadid olid kaetud kas nanotehnoloogiliste katetega või spetsiaalse keemiaga. Selle tulemusel kas ei jäänud värv kvaliteetselt pinna peale või peseb esimene vihm selle maha. Seda avastades tundusid need lahendused nö hiljaks jäänud olevat, värv oli juba objekti peale jõudnud. Oli vaja takistada mõtet, et seda objekti võiks "lõuendina" kasutada. Asusin linnapilti uurima, missugused on need pinnad kuhu grafiti tekib ja leidsin, et tegemist on siledate pindadega. Kus on võrgud, ribid, lipid ja muu sarnane struktuur, sinna värv ei jõua. Lähtudes Kadrioru arhitektuurist, materjal ja koloriit, katavad alajaama puidust ribid, mis kannavad kohaliku koloriidi enimesinenud toone. Seitsme aasta jooksul ei ole alajaamale kriipsugi peale tulnud.

Valguse tehislik loomine on ikka disainerile üheks lemmikteemaks olnud. Mul on üks hea sõber ja kolleeg, kes ei disaini naljalt ühtegi asja, millele ei saa juhet külge panna.

Nii läksin minagi selle kire õnge. Ma soovisin uurida valguse mõju füüsilise vormi seespool. Kui tavaliselt lööb valgusest hõõguma valgusti välimine pind, siis siinkohal oli idee luua maagiline tunne, et valguse väljapäästmiseks on vaja tahukale augud sisse puurida.

Enimrakendatud funktsioon sellel valgustil on esikus, kinda ja mütsi riiulina. Kohe on näha millises avas kelle aksessuaarid asuvad.

Valgus—Riiul

Seekord räägime toolist, kiigest, mugavusest ja Mailest.

Kõige mõnusamad toolid on ikka need, mis kasvõi natukenegi kiiguvad või paenduvad. Toolid väsivad ära sageli  just põhjusel, et kas nende tagajalgadel või seljatoega kiigutakse liiga palju.

Kiiged on jällegi üldjuhul lastele suunatud, olgugi et ka suured mehed püüavad mööblit painutada. Kiikumine on lõdvestav ja uinutav tegevus, mistõttu tavakiigest võib lõdvestunud inimene maha pudeneda. Ei ole eriti kuhugile toetuda.

Nüüd siis Mailest. Aastaid tagasi, kui vineeri -ja mööblikombinaat tallinnas mööbli suurtootmise lõpetas, müüsid nad kõiki oma toodete detaile. Meie kuulus sisearhitekt Maile Grünberg oli neile kunagi painutatud vineerist tooli disaininud. Sellest toolist tulid müüki vaid istmed, ilma jalgadeta. Tegemist on nii puhta vormiga, et jalad tundusid täiesti üleliigsed. Nii see Maile tool õhku tõusiski (Maile nõusolekul muidugi).

 

Sellel kiigel on jäädud ka tukkuma.

Kuup

Meid tabab ikka aegajalt üks igapäevane probleem kui tulevad külalised. See hulk on pererahvale arvestatav lisa, mis tähendab, et tavapäraselt meil ei ole kodus 2-3 korda rohkem toole, kui me igapäevaselt vajame. Ega ei tahaks ka koju klapptoole või virnastatavaid istmeid koguda, pealegi pole neid hoida ju kusagil.

Käesolev toode Kuup peaks tooma pisut leevendust, puhkeasendis on see istmekõrgune kompaktne tahukas, mida saab rakendada mistahes viisil. Kuid järgmisel hetkel saab selle seest välja võluda kaks eraldiseisvat istet, olemata väga pealetükkivalt tooli nägu ja tegu.

Suveköök

Tekkis kliendil kord mõte ehitada suveköök. Algne plaan oli tal lihtne, neli nurgaposti ja postide vahele paneelid (puit ja kasvuhoone plastik), mis annaksid tuulevarju ja oleksid vajadusel eemaldatavad. Asudes aga lähemalt uurima ning küsimusi esitama, tekkis hoopiski teine pilt tema vajadustest.

Määravad märksõnad:

- vahemere stiil

- võimalusel aastaringselt kasutatav

- palju inimesi

- peamajast erinevad kokkamisvõimalused (puuküttepliit ja pizzaahi)

- hubane ajaveetmiskoht

- sobivus ülejäänud arhitektuuriga

Puitkarkassist paneelidega kuurist sai tasapisi korralik kivimaja, mis on kasutuses aastaringselt.

Puu—Maja

Kui klient pakub majutusteenust ja talle ei sobi tavapärased ja turvalised lahendused, kus jalad maas on, siis tõmbab ta sõna otseses mõttes jalad maast lahti ning tellib disainerilt maja puu otsa. Küll mulle sellised kliendid meeldivad. Koostöös tekkinud sünergiast sündis metsa alla majake puude otsa. Eesmärk oli muuta maja metsa taustal võimalikult nähtamatuks, sellest must fassaaditoon. Siseruumis pidi olema päikeseline toon, hoolimata meie depressiivsest ilmast peab ruumis päike paistma. See õnnestus tänu kuldset ookrikarva puidupeitsile. Maja on nö pooleteisekordne, kööktoas on pool lage alla toodud, et sinna peale magamislavats luua. Et aga üleval klaustrofoobiat ei tekiks, on maja teisel poolkorrusel väikeste akendega peaagu ring peale tehtud.

Asjaolu, et pererahvas on palju maailmas rännanud ning reisidelt kaasatoodud mälestusi majakesse asetanud, on loonud pehmelt ebamaise tunnetuse, oma värviküllaste detailidega eesti monokroomse metsa taustal. Fotod ei kanna edasi hõngu, lõhna, väikest kõikumist ning sellega kaasnevaid helisid. Kuid kõike ei saagi nö purki pista. Tuleb ikka ise kohale minna.

Tool, Kiik ja Maile